Siin on põhiprobleem: töötajate motivatsioon sagis nagu keegi, kes on lüükanud oma püstolilt. Kui boonus on lubatud, kuid reaalne tasu ei jõua isegi ootuste poole, siis hüpeb usaldus alla. Nii põimitakse lõks, mis paneb inimesi ülevoolama.
Võib-olla kuulad seda iga kord: “Siin on reeglid, ära küsi”. See on üks peamisi ohte – läbipaistmatus. Kui juhid varjavad, millal ja kuidas boonused arvutatakse, siis tekib kahtlus. Kaebused levivad nagu tuul, ja keeldumine muutub automaatseks valikuks.
Kui ettevõtte rahavoog on nagu haavatud lohe, siis boonus on see õrn haav, mis vajab ravi. Ebaõnnestunud cashflow, ootamatud maksud – need kõik muudavad boonuse kättesaadavuse ebakindlaks. Töötajad ei taha oodata, nad tahavad selget signaali: kas boonus on garanteeritud või mitte.
Kõik, mis on seotud „no-gi” kultuuriga, on kriitiline. Siin, sõna “keeldumine” on kui plahvatus, mis raputab kogu meeskonda. Kui töötaja tunneb, et tema panus ei lähe kunagi hinnata, siis ta loobub. Kuni see ei muutu, ei tule lahendust.
Vaata, kuidas see toimib: 1) määra selge künnis. 2) suhtle otse. 3) lisa konkreetne ajakava. 4) tagada, et boonus pole vaid paberil. Need neli punkti võivad muuta keeldumise vastupanu.
Kui otsid täpsemat juhendit, siis heida pilk https://uuedboonused.com/articles/boonusest-keeldumine/. Seal on konkreetseid näiteid, kuidas struktureerida süsteemi, et vältida keeldumist.
Ja siin on üks asi: ära luba boonuset, kui ei suuda neid maksta. Lihtsalt ole aus. Ja siin on miks.